Intervjuu Kristjan Jõekaldaga

Saime privileegi intervjueerida Eesti telesaatejuhti Kristjan Jõekaldat. Ilmselt on suur osa eestlastest tema nime kuulnud või nägu näinud. Aastatel 2013-2016 valiti Jõekalda Eesti meelelahutusauhindade konkursil aasta parimaks meessaatejuhiks.  

Küsisime Kristjan Jõekaldalt kümme küsimust. 

Kui Te poleks telesaatejuht, siis millega Te tegeleksite? 

Saatejuhi amet ei ole ju ka ainult kaamera ees olemine ja saatekülalistega rääkimine. Tegelikult tuleb hulga rohkem vaeva näha, et vaadatav saade sünniks. Vaja on teha näiteks toimetaja tööd – uurida tausta nii saatekülaliste kui saate teema kohta ja ka hiljem montaažis saade kokku lõigata. Seega, eks ma oleks ikka telega seotud – kas siis toimetaja või režissöörina, sest seda olen ka ülikoolis õppinud. 

Mis oli Teie lemmikõppeaine koolis? Milline tund Teile ei meeldinud? 

Koolis meeldisid mulle kõige rohkem kirjanduse ja eriti eesti kirjanduse tunnid. Mulle sobis kirjandite kirjutamine ja mulle meeldib eesti kirjandus. Sai arutleda teoste üle, mida lugesime ja tunnis oli võrreldes teiste tundidega rahulik, pingevaba õhkkond. Ja kõige jubedamad tunnid möödusid keemia, bioloogia ja füüsika klassides. Ma lihtsalt ei saanud asjast aru ja ka õpetajad ei suutnud lollile ainet pähe taguda. Aga eks see olegi vast suuresti ka õpetajast kinni, mis aine meeldima hakkab ja milline mitte nii väga. 

Mis on Teie meelest kõige tähtsam õppeaine koolis? 

Kõige tähtsam õppeaine – eks see eesti keel on. See on see, mis on meie endi oma, kõik muu, matemaatika ja keemia on rahvusvaheline. Ja muidugi eestlastele kohaselt pole me selle õppimist lihtsaks teinud, ei endale ega ka vaestele väljamaalastele. Arvatavasti olen isegi juba kümneid vigu oma teksti pudistanud, mis õpetajaid vihast täpiliseks muudavad. Vabandused nende ees. Õnneks ei pea ma ülemäära palju kirjutades inimeste poole pöörduma, aga kui kõne lonkab, siis see on lubatud, peaasi, et kuulaja aru saab, millest jutt. 

Missugused olid Teie koolipäevad? Kas olite pigem viitele õppija või üritasite lihtsalt klassid kuidagi lõpetatud saada? 

Koolipäevad olid toredad tänu klassikaaslastele. Midagi muud toredat koolis ei olnud. Õppisin ju koolis sellisel ajal, kui kogu õpilase vaba aeg sisustati oktoobrilapse, pioneeri või komsomoli aktiviteetidega. Aga õnneks oli ka kooliväline aeg ja seal ei suudetud meid ülemäära segada. 

Aga kuna ma helge pea ei olnud, püüdsin klassidest end kuidagi läbi vedada ja tänu oskuslikule suhtlusele õpetajatega, see õnnestuski kuni keskkooli viimase klassini. 

Siis pakkisin oma koti kokku ja läksin õhtukooli, kuidas iganes seda ka tänapäeval nimetatakse. 

Mida Te tegite peale kooli? Kas käisite sõpradega väljas või oli Teil mõni hobi? 

Pärast kooli oli põhiline ikka sõpradega väljas kokku saada. Tihti istuti ka sõprade pool külas ja kuulati muusikat. Vanemad üritasid meist aga eluterveid noori kasvatada ja toppisid meid kõikvõimalikesse trennidesse, mida mulle tundub, oli tol ajal rohkem kui tänapäeval. Mina näiteks olen pidanud käima nii korvpalli kui male treeningutel, mis kahjuks mulle edaspidiseks mingit mõju ei avaldanud. Hobid olid kõigil enam-vähem ühesugused – kes korjas kommi- või nätsupabereid, kes õllepurke või marke, auto- või lennukimudeleid. Mul olid ka neist kõigist kogude alged olemas. 

Mida Te kõige rohkem kardate? 

Kunagi tegime sellise saate nagu “Foobia”, kus proovisin koos teiste kannatajatega lahti saada kõrguse-, ämbliku-, madude- ja muudest foobiatest. Aga ei meeldi mulle ka hulkuvad koerad, pesemata käed või köhivad inimesed, aga see vast on seotud lihtsalt sellega, et kardan oma tervise pärast. 

Kui Teil oleks üks supervõime, siis mis see oleks? 

Kindlasti mitte lendamine, sest kardan kõrgust, aga inimesi kätega ravida võiks küll osata. 

Kus Te tahaksite elada, kui Te ei elaks Eestis? Miks just seal? 

Ei oskagi öelda. Kõik meie ümber on võrreldes varasemaga nii käest ära läinud, et Eesti on mulle hetkel ainukene koht, kus tunnen end turvaliselt. Ilus loodus on Soomes, Rootsis, Norras. Seal võiks kusagil järve ääres, inimestest võimalikult kaugel peesitada.  

Kas Te läheksite peale tööd kuhugi välja või pigem otse koju? 

Peale tööd sean sammud koju. Kui on olnud pikad salvestused, siis pole mingit huvi veel inimestega rääkima hakata. Kui pea on tühi, on kodus ikka kõige parem tasapisi taastuma hakata. 

Mis on üks hea sõnum, mida sooviksite teistele inimestele öelda? 

Tehke teistele seda, mida tahaksite, et teile tehtaks. 

Koostajad: Katariina Jakimenko, Carmen Lehtmets ja Kirke Kupits, 12.b